Aastakese kokkuvõte

 Lugesin väga väga naise blogist tema aastakokkuvõtet ja tean, et blogijad neid teevad. Ma pole kunagi ühtegi teinud ja tunne on nagu ohmygossip staaril, et, ohh, mis nüüd mina ja asja.

Aga siin ta on.

Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?

Renoveerisin maja, mis on kohutavalt suur töö. Mõistagi ei teinud ma seda üksi vaid koos oma mehega, kes on meister, ega ta vastu ka ei vaidle.

Korraldasin esinemise bändiga ja saime hakkama.

 Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna kunagi mingeid lubadusi ega tee kaugeid plaane, sest Jumal hakkab selle peale lihtsalt naerma. 

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei. Minu enamik lähedasi (kaasa arvatud ma ise) on sellises vanuses, et sealt enam ei tule või veel ei tule.

Kas keegi su lähedastest suri?

Ei, õnneks mitte. Üks hea tuttav suri, kellest on väga kahju.

Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?

Enam kindlustunnet, sellest on mul pidevalt tohutu puudus.

Mis riike külastasid?

Soomet ja Lätit ning aitas küll. Ma olen niigi palju ringi konnanud.

Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei ole nagu midagi taolist mäletada, kogu aasta oli üks trill ja trall, kui üks lõppes, algas teine ja vastupidi.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Saime oma maja täielikult renoveeritud ja ka aia korda (jah, mina oma väikeste käekestega toimetasin seal).

Mis oli su suurim läbikukkumine?

Väga vabandan, aga ma nüüd targutan. Ma ei defineeri end läbi kukkumiste. Las need olla, ma olen ju ka kõigest inimene. Üks asi oli- ussitasin ära ühe kitarriloo nii, et õpetaja ütles, et jätame selle nüüd rahule. Algul ma õppisin seda noodist ja kuidagi nii, et suutsin seda käkkida absoluutselt igas taktis ja mida rohkem ma õppisin, seda rohkem läks asi käest. Tehke järele. Nojah.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oi, mul lemmikteema. Ma olen terviseärevik (sel on miski peenem nimi ka). Muidugi ja otse loomulikult, aga kõigest hoolimata olen endiselt elus ja terve.

Möödunud aasta parim ost

Karmoška! Aitäh Revele Kuusalust!

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kõigi nende, kes on inimlikud inimesed. Neid õnneks on.

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ülbete ja enesekesksete olendite oma. Õnneks saab neist eemale hoida.

Kuhu läks enamik su raha?

Vastavalt kõige rohkem auru nõudvale tegevusele- majakraam ja ehitusmaterjalid ning ehitustööd.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

See, et ma olen suuteline arenema mingis tegevuses täiesti korralikult kui sellele aega pühendan :)

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2025 meenutama?

Minu muusikakuulamisega on alati olnud asotsiaalsed lood, sest see kraam on väga rändom ja samas kindlalt mulle meele järgi, teistele ei pruugi üldse meeldida. Aga see siin on hea avastus.

https://www.youtube.com/watch?v=66quTi26YLY 

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa õnnelikum või kurvem? 

Minu meeleolud on alati väga vahelduvad ja kindlat seisundit ei eksisteeri.

kõhnem või paksem?

Paksem.

Vaesem või rikkam?

Rikkam, alati.

Mida soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ennast vähem saboteerinud.

Mida soovid, et oleksid vähem teinud?

Vt. eelmist vastust.

Kas sa armusid sel aastal?

Klassikalises mõistes mitte. Aga nii mõnigi hetk ja kogemus oli armastusväärne.

Lemmiksari, telesaade?

Ma ei vaata enam aastaid telekat, aga Pulss on alati väga hea vaatamine ja sealt õpib soomekeelseid meditsiinitermineid.

Kas vihkad täna kedagi?

Jumalapärast, ei. See on väga palju ressurssi nõudev tegevus, mis eelkõige hävitab ennast. Milleks?

Parim raamat, mida lugesid?

Lugemisega on kehvasti, aga "Huvitavat keemiast" oli täitsa põnev, oleks seda kooli ajal lugenud, kindlasti oleks ka keemia palju arusaadavam ja põnevam olnud.

Suurim muusikaline avastus?

Noodist on võimalik mängida, on.

Mida tahtsid ja said?

Ilusa kodu. No mul oli enne ka ilus, aga praegu on uus ja ilus.

Selle aasta parim film?

Jään vastuse võlgu, sest mõne korra ma küll kinos käisin, aga parimat ei tule meelde. 

Mida tegid oma sünnipäeval?

Tellisin 5 kg sefiiritordi ja ülejäänud päeva tegelesin selle sisse söötmisega erinevatele inimestele. Mulle tehti kaunis disainerkaart, millele kirjutasin endale pühendatud luuletuse. Õhtul kutsusin külla oma andeka sõbranna ja ta siis mängis kõiki lugusid, mida iganes raadiost tuli või mida talle öeldi, et palun!

Mis on see üks asi mis oleks teinud aasta paremaks?

Suutlikkus hoida enam emotsionaalset tasakaalu ja mitte iga väljakutse puhul üle mõelda. Aga ma jätkuvalt tegelen sellega ja jäängi terve elu tegelema.

Mis hoidis mõistuse juures?

Ilmselt minu mõistus ise ja toetavad inimesed. Ja keegi/miski veel. Aitäh!

Parim uus tutvus?

Mõned inimesed muusikaseltskonnast. Kindlasti.

Elu õppetund?

Oma hirmu ei pea kartma, see on kõigest hirm. Mis sellest, et hirmus.

Aasta parim kingitus?

Mitte midagi materiaalset. Et olen tulnud asjadest läbi ja välja. Elu ise.

Aasta meeldivaim üllatus?

Neid on olnud mitmeid. Head sõnad inimestelt. Tänulikkus, et sain ka kellelegi olla abiks.

Aasta rõivaese

Riina tehtud riided (LukaBy Vabrik). Mõnusad ja hästi istuvad. Igaühele oma ihurätsep!

Aasta avastus

Suudan hoida planku 3 minutit

Aasta kahetsus

Pole siin kahjatseda midagi

Lõbus silmahaige ja veider detsember

 Mulle ei meeldi haigused, aga siiski sain endale ühe huvitava silmahäda detsembri algul krae vahele. Kuid olen juba tundnud, et miski on jama ja see jama lõi nüüd välja. Algas salakavalalt, nagu läheks asi kohe üle ja siis pani mõne päeva pärast korraliku laksu. Silm punane peas, hull valu ja valgustundlikkus. Ja minul vaja teha arvuti taga tööd ja puha. Panin siis hõbepaberi selle silma ette ja apteegitilku, sain töökaaslastelt hüüdnimeks Dracula-Hõbesilm. Mõtsin, et äkki on kuiv silm ja kuna viimasel ajal on tolmuses keskkonnas tehtud tööd, diagnoosisin endal sarvkesta miski. 

Perearstile ma telefoni teel seletasin konteksti ära ja ta arvas sedasama, et on selline asi ja pangu ma tilku. Mõtlesin küll emosse ka minna, aga ei läinud ja nüüd tean, et oleksin pidanud. Õnneks jätkus mul niipalju oidu, et panin endale silmaarstile aja (tasulisele) ja sain nädala pärast õige diagnoosi ja ravi. Immuunpõletik, säh sulle! 70% ulatuses selle põhjust ei leitagi.

Õnneks jäädavaid kahjustusi ei tekkinud, aga ravi kulgeb edasi ja arst ütles, et kui veel selline jama tuleb, kohe alustaks raviga ja läheks erakorralisse. 

Peale selle jandi on veel segaseid ja lõpetamata asju, mis ei sõltugi minust. Aga ma tahan, et kõik oleks korras ja kontrolli all. No ei ole see elu selline, ei ole.

Üks hea tuttav läks teise maailma. Ta oli küll ammu haige, ma polnud temast paar aastat midagi kuulnud ja lõpus ta enam suhelda ei saanudki nagu ühelt sõbralt kuulsin, kes temaga lävis. Ta oli minuvanune ja on kohutavalt kurb, et see andekas ja tagasihoidlik inimene on läinud. Seega, pole edasi- ega tagasilükkamatuid toimetusi, kui teema puudutab inimsuhteid, sest iial ei tea.

Lisaks olen ma miskist seltskonnast välja arvatud, aga mul polekski olnud mahti selle tegevusega siblida ja mul on siiralt hea meel, et neil inimestel on seda aega ja neil läheb isekeskis kenasti. Ega peagi kõigiga kaasa minema, eriti kui sa ei tea, milline on sinu koht seal ja kas sind üldse vaja on.

Kitarriõpetaja andis õppida kaks lugu, millest ma eeldatavasti peaksin jagu saama. See on nii tore harrastus taolisel hapral ajal ja aitab mõtteid mujale viia.

On huvitav teelahkmel seismise tunne. Üks vend läheks paremale, teine vasakule, aga  Ivan-Lollike kuhu? Kindlasti see selgub ja kui sul uksed nina eest kinni põrutatakse, tuleb hakata aknast käima.

Asjade äraviskamine. Ja Kurat.

 Meil toimus vanema maja renoveerimine. Mitte nii, et üks ja teine nurgakene vaid ikka täislaks. Sellega on nii, et kõik, mida pole vaja läinud, visatakse minema, sealhulgas nõukogude mööbel. Mõned valgustid jäid alles, mitmed nõud ja raamatud ka. Palju läks vanapaberisse, sealhulgas ENED ja ENEKESED. Kes neid ikka enam loeb kui on AI ja Google.

Klaverist sai head pliidihakatust. Muusikud ilmselt tahaksid mind maha lüüa (see poleks esimene kord), aga oli taastamiskõlbmatu ja mitteliigutatav, seega võeti kohapeal juppideks ja läks algkasutusse.

Enamiku tööde käigus saadud puidu taaskasutasime, osa, mis mädand, läks kütteks.

Kui mõelda, siis neid sorteerimise ja viskamise ringe on teisi ka olnud. Üks, mis aastate eest, viis ära Kuradi. Kurat oli minu lapsepõlves austamisväärt objekt, kes saabus majapidamisse Leedust. Ta oli mustjaspruun, toekate sarvedega ja hoidis käes savist viinapudelit. Kõhu all oli tal avaus, kuhu pandi pahad lapsed. Nii mulle öeldi ja otsisin iga võimalust, kuidas Kuradit elimineerida, aga ta saatan oli visa ja ei läinud katki.

Ja siis, mingi mööbeldamise käigus kukkus ta maha ja läks katki. Kurat, küll oli kahju. Praegu vaataks heameelega, kuidas ta kusagil kapinurgal troonib, hoiab oma kallist viinapudelit ja kõhus pahasid lapsi.

Miks kirjanik tapab oma tegelasi?

 Ma olen elus vist mõned raamatuarvustused kirjutanud. See, mis nüüd tuleb, on lühike ja õnnetu.

Sorteerisin eile oma kunagist lugemisvara, lasteraamatuid. Leidsin üles Viplala ja Krabati. Ja sattusin Henryk Sienkiewiczi (jah, kirjutasin õigesti) "Moosekant Janko" otsa. Raamat on õhuke, värviline, armsate illustratsioonidega (kunstnik Kelli Kagovere) ja sisult sõna otseses mõttes kurb, kirjutatud Poola ühe suurima kirjaniku poolt, kellelt tuli harilikult mahukaid ajaloolisi romaane.

Lühidalt jutustab raamat vaesesse perre sündinud muusikuandega poisikesest Jan-Jankost, kelle ilmaletulek maailma oli raske, kes oli kaua haige ja kui sai tervemaks, huvitus helidest, mida ta ümberringi kuulis. Töö tegemiseks oli ta liiga "laisk", noh ilmselt ei jaksanud ka, aga kes seal poolfeodaalses Poolas või mujalgi tol ajal sellest hoolis. Peksa sai ta kõvasti, olles pidevalt "sinisekirju", värises ahju taga külmast ja sõi toorest  porgandit mitte vitamiinide saamiseks vaid muud ei olnudki.

Janko käis külapidusid vaatamas, seal mängiti viiulit ja kontrabassi, mis poisile väga meeldis ja kust öövaht teda pidevalt koju kihutas. Tegi endale pajupilli ning katuselaastudest ja hobusejõhvidest viiuli, mis muidugi ei saanud päris viiulile lähedalegi.

Saatuslikuks sai talle unelm päris viiulit kordki puudutada. Ta hiilis öösel mõisa ja avastati ning anti varguses kahtlustatavana  kohalikule keretäietäideviijale nüpeldada. Seda ta paraku üle ei elanud.

Mõtlen, et pagana Sienkiewicz (küll on hirmus nimi kirjutada ja poolakaid teades, ka hääldada).  Oli tal tarvis see poiss ära mõrvata. Oleks võinud lasta tal mustlastega ära karata või siis ehk mõni rikas aadlik oleks tema annet märganud...

Kirjanik teab, et ninnu-nännu lõpp ei ärata tähelepanu ja pane inimesi mõtlema. Päriselus ongi asjad jõhkrad ja lõpevad haruharva hästi.

Raamat lõpeb stseeniga, kui Itaaliast naasevad härrased kiidavad sealseid muusikuid, et küll on andekad.

Oma riigi potentsiaali saatus ei koti kedagi, üks selline Janko ees või taga (ja Janko kohal kahisesid kased...)

Kurb, raisk, kui kurb!

Kebabiliha, Aperol ja maakera üldine allakäik

Käisin eile vabaõhukontserdil, kuid mitte sellest ei taha ma vesta, sest kontsert oli ok. Teinekord on kuuseis halb või mis selle ilmaga lahti on, aga üritusel oli õnnetus kogeda kahte järjestikust toiduämbrit.

Kõigepealt Aperol-Spritz ja kes sellise asja leiutas. Kui sa ei tea millega tegu, siis lähed õndsas teadmises ja tellid endale Aperol-Spritzi. Sest oled kuulnud ja kõik ju joovad. Ja siis avastad, et see ei kõlba üldse ja mitte kusagile. Herilasel, kes seda koos sinuga manustada püüab, on sama arvamus, sest ta lendab solvunud pininal minema. Google annab teada, et see sisaldab emajuurt, rabarberit ja miskit peene nimega põhjamaalasele tundmata ainet. Olgem edaspidi taoliste segude suhtes kahtlustavad, sest põhjust on. Ja mis teil viga on, itaallased, et sellist jampsi maailmale pakute? Ah, et ainult turistidele?

Ma tõesti ei teadnud, et on olemas selline kulinaarne õudus nagu kebabiliha, mis antud juhul koosnes kanakondipurust, sulgedest ja kõigest sellest, mis seedetegevusest üle jääb. Välimus ei olnud tal ka õige ja esimene suutäis tõestas kõike eelpoolkirjeldatut. Müüs seda türklase välimusega onu, kes pidi asjale usaldusväärsust lisama või olid nad ka tema saapaviksiga sisse määrinud. Minust see asi prügikasti kõige täiega läks ja kui nüüd mõelda näljahädadele ja kõigele muule, siis olen ilmselt rikutud mõtlemisega. Ja Jürgen Ligi ning paksud eestlased, eks ole. Praegu on üldse palju teemasid, mille üle isegi minutaoline rahumeelne kõigesööjast maksumaksja protestima kipub.

Hariv ja põnev vestlusõhtu seksi ja lõheteemadel Hotlips Pärnu butiigis

 

Pealkiri juba ütlebki, millega meil tegemist tuli. Kohal olid naised ja üks mees, nimega Martin, kes hoolimata vähemusest, esindas meessugu kõne all olevas teemas päris asjatundlikult.

Meie lektor, seksuoloog Kairi Övermark, andis ülevaate naise seksuaalsusest läbi terve tema elu ja jõudis tõdemuseni, et inimese seksuaalsus kestabki terve elu, muutudes ja küpsedes ajas. Seega, ei maksa end mistahes vanuses maha kanda, alati on midagi uut ja põnevat avastada.

Ta tõi välja väga olulise teema- oma kehaga sõbraks saamise. Ei saa nõuda, et sinu partner teeks sind õnnelikuks, kui sa ei tea, mida soovid. Seega on oluline omavahel rääkida oma soovidest ja ihadest ja ka sellest, mis ei meeldi.

Teemaks tuli, millal oleks lastele õige aeg seksuaalsusest ja seksist rääkida. Tasapisi võiks sellega alustada juba päris varajases eas ja teha selgeks intiimsete kehaosade nimetused ja ka lapsele tema õiguse keelduda talle ebameeldivatest puudutustest. Noor inimene enne seksiga alustamist võiks tunda oma keha ja seda ise avastada, end puudutada ja mõista, mis tema puhul on meeldiv ja mis mitte. See hoiaks ära ka hilisemad pettumused, sest partner ei ole suuteline kohe sinu soove õhust haarama.

Kuna BPW klubi on palju ära teinud palgalõhe teemadel, ei tulnud uus mõiste „orgasmilõhe” naistele mingi üllatusena, eriti pealik Merlele, kes oli valmis käised üles käärima ja kohe ka seda probleemi lahendama hakkama. Uue nimega kalast niipalju, et seisneb meeste ja naiste erinevuses (mis on meeste kasuks) jõuda orgasmini, välja toodi ka protsendid ja see olukord kehtib heteropaaride puhul.

Istusin loengu ajal seksinukkude riiuli kõrval ja eks ma ikka ühtteist piilusin ning avastasin muuhulgas, et ühe naispornonäitleja intiimkehaosadest olid (väidetavalt) tehtud silikoonmaterjalist koopiad ja karbi peal oli kiri „Seksi, nagu seksiksid Carmeniga!”  Lisaks olid väljapanekus täispuhutavad meeskumminukud „Vallatu politseinik” ja „Vapper tuletõrjuja”.

Kauplus oli muidugi toredat kaupa täis, alustades erinevatest libestitest ja vibraatoritest, mille kohta meile anti hea ülevaade. Igaüks uudistas, mis teda huvitas ja millele pilk peale jäi. Mulle jäid silma „Hispaania kärbse” tilgad, neist üks vaarikamaitseline. Toimeaineteks olid vitamiinid ja L- arginiin, aga kärbest ennast seal sees vist ikkagi ei olnud.

Anaaltapist ka (tapp, tapi, tappi). See ei olegi päraku kaudu sooritatav mõrv vaid seksividin. Pärnus lähevad peale tapid koos sabadega ja Martin nentis, et tema ka ei saa aru, mis rebasejaht siin linnas käib. Tartu kaupluses olla hoopis muud kuumad kaubad.

Väikese ülevaate lõpetaksin tänusõnadega korraldajatele ja lektorile. Teema oli vajalik ja huvitav ning näiteks mina käisin viimati korralikus seksipoes 20-aastasena kui meie reisiseltskond täiesti kogemata Pariisis kolades sinna sattus.

Pändiproovi ja asja

 Ma olen varem kirjutanud, et meil on teraapiagrupp, nimega Ukerdajad. Koosneme igasugustest inimestest, mõned meist on professionaalid, mõned on asja tugevasti armastavad ning mõned lihtsalt teavad kõike paremini. Loomulikult ei ole see kerge kooslus ja tuleb ette teemasid, mida saab lahendada teraapiagrupile kohaselt tugeva enesevaatluse või teisele viltuvaatluse käigus.

Meil on paar profimuusikut seltskonnas ja nad on instrueeritud igasugustes peenemates teemades, millest meil, lihtsurelikel, on paremal juhul udune aim.

Kui üks pisike, suurte hallide silmadega naisterahvas ütleb, et see on ju nii lihtne, võta see bee bemoll seitse siit ja too aa minoor kuus koma kaheksa sealt (ehk selgitus ei läinud päris õigesti) ja sa küsid selle peale siiralt, et misasja? ning ta vaatab sind mõeldes, et sa oled siin juba kaua elanud ja ikka ei tea. Kui kasutad mingeid sinule arusaadavaid termineid nagu näiteks redel, mis on vaste dieesile (tundmata looma nahk), siis nemad sellest aru saada ei taha.

Kui oled saanud valmis mingi eriti lihtsa lauluga ja mõtled, et see võibki niimoodi jääda, siis eksid rängalt. Sind vaatab kohe keegi kahe meetri kõrguselt ja ütleb, et lisaks G-le on seal ka G7 ja siis kui sa piiksud, et ei ole mu meelest, ühmatakse, et vaata, kellega sa vaidled. Lisaks venitad sa lauldes valesid kohti ja teed sada muudki pattu.

Mis laulmisse puutub, siis see on ka suht komplitseeritud teema.  Kui näiteks laul ei meeldi ning olles juba pisut teadlikum kõiges selles terminite ja muu rägastikus, saad enesekindlalt nähvata "see pole minu helistik!"

Ütle nüüd, näiteks lapsed laulavad kõike, sest nad üldjuhul õnneks ei tea, misasi on helistik.

Kuidas mina trenni teen

 Ma käin jõusaalis ringtreeningus ja alustasin sellega ca aasta tagasi, mis oli üks kõige mõistlikum otsus üle aastate. Mul oli selg täiesti omadega sõna otseses mõttes tagumikus. Kasvõi üks vale liigutus põhjustas valu, nagu noaga torkaks. Väga ebameeldiv. Nüüd on palju parem.

Aga mina ja igasugused masinad vahel üldse ei sobi. Näiteks pink, millega saab teha jalalihaste harjutusi ja kuhu teinekord tuleb kõhuli heita. Ma ronisin sinna nagu sealiha grillresti vahele ja enam ära ei saanud. No sain, aga samamoodi nagu liha, aga seekord juba küpsenud. Teised tulid ikka normaalselt, inimese kombel, massina vahelt ära.

Ja sangpomm. Pean vaatama, et kedagi minu ja pommi ees ei ole ning et pommil oleks pehme maandumine, juhul kui... kipsist sein on õrn ja trennisaali taga on raamatupidamisfirma. No ei ole tarvis...

Meil on seal igasuguste põnevate nimedega harjutusi nagu Bulgaaria käärkükk (olen teinud) ja ka Rumeenia lõuatõmme (ei ole teinud ja ma ei saa ka tavalist tehtud). Lisaks "kolbapurustaja", see on üks kangiga harjutus.

Hantleid on ka igasuguseid ja kui võiks arvata, et roosa on üks ütlemata õrn värv, siis seal see ei kehti- need on kõige raskemad. Samuti lint, millega saab jalgadele harjutusi teha, ära jumalapärast võta roosat! Või siis ikka võta, sest jõudu on ju tarvis ja kuidas seda siis saada kui mitte pidevalt vähehaaval raskusi juurde pannes. 

Trenni raskema osa lõpetab meil peaaegu alati plank. Üks minut ja nelikümmend sekundit on tavaline taks ja need on ühed pikemad üks minut ja nelikümmend sekundit üldse. Sel ajal inimesed vaikselt ropendavad omaette ja mõni ka vähe valjemini, see kõik innustab vastu pidama.

Kui meie armas treener ütleb, et viimased viis sekundit, on seda õnnis kuulda. Lisaks on puhas õndsus, kui ta ütleb "pooled",  mis tähendab, et pooled mingitest pommide, hantlite, lintide, masinate, kastide, pinkide, pingutite, kangide jms riistvaraga sooritatavatest harjutustest on tehtud.

Minge trenni!

Hammer ja löök

 Ma eelnevalt mainisin, et mul on kitarriõpetaja ja puha. Alates oktoobrist ja nüüd juba saab mitu kuud. Meie õppekanaliks on Skype ja ajab asja ära, sest õpetaja on ise Tartus.

Kitarri õppimisel tuleb ette igasuguseid trikke, mida inimene harilikult kunagi ei tee, aga need on vaja selgeks saada, sest kaunistavad mängu. Üks taoline on hammer-on elik löök-legato. Ütleme ausalt, et selleni oleks mul pidanud minema aega, sest lihtsamad asjad kõigepealt, eks ole. Kuna ma olen igasugu ladina, hispaania ja mehhiko muusika fänn, siis sealtkaudu jõudis minuni üks huvitav lugu ja koos sellega ka see hammeri-värk.

Keda lähemalt huvitab, võib vaadata sellest videost siin KitarriKodu ja tegemist on ka minu õpetajaga, keda soojalt soovitan.

Selline asi, et lugu, mida ma õpin, on kaunis ja minu jaoks veidi raske, aga õpetaja on osanud selle kenasti söödavaks teha. Nüüd jõudis järjekord nende hammerite kätte ja järsku on kogu muu lugu tagaplaanil. Ma ootan pingsalt, millal järjekordne hammer kätte jõuab, valmistun selleks hoolega ja 60% kõigist sooritustest panen lihtlabaselt puusse. Ülejäänud 40% ei kannata kriitikat. 

Head harjutamist :)

Ilma traumadeta, palun!

 Juba see, et ma kirjutan kaks postitust ühe päeva jooksul, on ausalt öeldes veider.

Käisin täna Pärnu Muusikakooli 80- ndale aastapäevale pühendatud juubelil. Ma kunagi õppisin ka seal, enne kui mind välja visati. Minu õpetajad vabanesid  teismelisest, kes vedas seanahka ja võltsis koolitunnistusi, viimases otsas ei käinud enam kohal ka. Olen ikka mõelnud, et õpetajad ju annavad oma maksimumi ja mõni ei saa sellest üldse aru. Ei ole heaks põhjuseks minu hälbinud käitumisele ka minu vanemate sassis pereelu, mille kraesse ma nii mõndagi olen ajama kippunud.

Seega- ei mingeid traumasid, peale nende, mis on puhtalt enda tekitatud. Ma ei mõtle küll siin teiste inimolendite poolt väärkohtlemisest kellelegi tekitatuid, nendega on hoopis teine lugu. Aga see konkreetne muusikakoolist väljalendamise lugu oli puhtalt minu enda asi, kõik see teema, mis oli selle taga ja keegi teine selles ei osalenud. Olen neile õpetajatele tänulik, nad on head õpetajad ja olgem ausad, midagi ma sealt ka õppisin, mille võrra mul nüüd ikkagi kergem on.

Ei mingit hala. 

Kontsert oli vahva. Pärast kahetunnist esimest otsa tuli 45 minutit vaheaega, tordisöömise ja erinevates kohtades musitseerimistega. Kuna ma ei saanud oma tolle ürituse tugiisiku Tiinaga kuidagi kontakti (kes, vaeseke, ei teadnudki, et olen ta tugiisikuks valinud), siis ma lasin jalga. Tiina on selle kooli vilistlane (loe: insaider) ja hängis rõõmsalt kusagil ning minust ta sinna hängima jäi.

Too much culture can kill you anytime!

T-särgi töötuba

  Käisime eile trenni naiskadega Pärnus, Black Giraffe nimelises ettevõttes t-särke disainimas. Ürituse idee autor oli meie armas treener Liisu, kes pakkus välja ühise meelelahutuse uue aasta alguse tähistamiseks. Päev varem oli sealsamas särke kujundanud üks arstide seltskond, nii et igati tõhus meelelahutus.

Kõigepealt valisime välja kavandid ja neid sai panna kokku mitmest detailist. Sellega oli paras tegu, sest neid oli palju ja soove-mõtteid igasuguseid ja vali siis sobiv, eks ole. Viimaks olid need kõigil välja valitud ja usin nokitsemine käis juba siin ja seal. Kes tegi detailsemaid asju, need said ikka hulga vaeva näha. Tekste sai ka vastavalt oma soovile kohandada, näiteks Riina, kellele meeldis hoopis sõnum "Mulle meeldivad inimesed" algse "Mulle ei meeldi inimesed", asemel ja selle ta lõpuks oma särgile ka pressis.

Hanna ja Liis olid valinud "sasipea" kujunduse ja nokitsesid hulga aega. Mina vaatasin, et saaksin lihtsamini hakkama, võtsin esiküljele ühe peenikese kaelaga kirjaku ja taha teksti "You are amazing! Remember that!"

Tulemus oli kõigile rahuldust pakkuv ja pärast tegusat õhtut suundusime restorani "Hoov", kus lasime hea maitsta sealsetel huvitavatel roogadel. Meeldisid nii toidud kui sisekujundus ja ka personal oli sõbralik, seega soovitamist väärt koht.

Ära minnes ei leidnud mina välisust kuidagi üles. Vaatan koridoris riidekappi, ei ole see. Kokkade ruumi ei tikkunud, astusin sammukese tagasi ja seal ta oligi!

P.S. Pildid näpistasin meie grupiliikmetelt, loodan, et nad ei pahanda :)