Ma olen varem kirjutanud, et meil on teraapiagrupp, nimega Ukerdajad. Koosneme igasugustest inimestest, mõned meist on professionaalid, mõned on asja tugevasti armastavad ning mõned lihtsalt teavad kõike paremini. Loomulikult ei ole see kerge kooslus ja tuleb ette teemasid, mida saab lahendada teraapiagrupile kohaselt tugeva enesevaatluse või teisele viltuvaatluse käigus.
Meil on paar profimuusikut seltskonnas ja nad on instrueeritud igasugustes peenemates teemades, millest meil, lihtsurelikel, on paremal juhul udune aim.
Kui üks pisike, suurte hallide silmadega naisterahvas ütleb, et see on ju nii lihtne, võta see bee bemoll seitse siit ja too aa minoor kuus koma kaheksa sealt (ehk selgitus ei läinud päris õigesti) ja sa küsid selle peale siiralt, et misasja? ning ta vaatab sind mõeldes, et sa oled siin juba kaua elanud ja ikka ei tea. Kui kasutad mingeid sinule arusaadavaid termineid nagu näiteks redel, mis on vaste dieesile (tundmata looma nahk), siis nemad sellest aru saada ei taha.
Kui oled saanud valmis mingi eriti lihtsa lauluga ja mõtled, et see võibki niimoodi jääda, siis eksid rängalt. Sind vaatab kohe keegi kahe meetri kõrguselt ja ütleb, et lisaks G-le on seal ka G7 ja siis kui sa piiksud, et ei ole mu meelest, ühmatakse, et vaata, kellega sa vaidled. Lisaks venitad sa lauldes valesid kohti ja teed sada muudki pattu.
Mis laulmisse puutub, siis see on ka suht komplitseeritud teema. Kui näiteks laul ei meeldi ning olles juba pisut teadlikum kõiges selles terminite ja muu rägastikus, saad enesekindlalt nähvata "see pole minu helistik!"
Ütle nüüd, näiteks lapsed laulavad kõike, sest nad üldjuhul õnneks ei tea, misasi on helistik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar