Juba see, et ma kirjutan kaks postitust ühe päeva jooksul, on ausalt öeldes veider.
Käisin täna Pärnu Muusikakooli 80- ndale aastapäevale pühendatud juubelil. Ma kunagi õppisin ka seal, enne kui mind välja visati. Minu õpetajad vabanesid teismelisest, kes vedas seanahka ja võltsis koolitunnistusi, viimases otsas ei käinud enam kohal ka. Olen ikka mõelnud, et õpetajad ju annavad oma maksimumi ja mõni ei saa sellest üldse aru. Ei ole heaks põhjuseks minu hälbinud käitumisele ka minu vanemate sassis pereelu, mille kraesse ma nii mõndagi olen ajama kippunud.
Seega- ei mingeid traumasid, peale nende, mis on puhtalt enda tekitatud. Ma ei mõtle küll siin teiste inimolendite poolt väärkohtlemisest kellelegi tekitatuid, nendega on hoopis teine lugu. Aga see konkreetne muusikakoolist väljalendamise lugu oli puhtalt minu enda asi, kõik see teema, mis oli selle taga ja keegi teine selles ei osalenud. Olen neile õpetajatele tänulik, nad on head õpetajad ja olgem ausad, midagi ma sealt ka õppisin, mille võrra mul nüüd ikkagi kergem on.
Ei mingit hala.
Kontsert oli vahva. Pärast kahetunnist esimest otsa tuli 45 minutit vaheaega, tordisöömise ja erinevates kohtades musitseerimistega. Kuna ma ei saanud oma tolle ürituse tugiisiku Tiinaga kuidagi kontakti (kes, vaeseke, ei teadnudki, et olen ta tugiisikuks valinud), siis ma lasin jalga. Tiina on selle kooli vilistlane (loe: insaider) ja hängis rõõmsalt kusagil ning minust ta sinna hängima jäi.
Too much culture can kill you anytime!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar