Hüpohondriku seiklused

Olen end piisavalt psühhoanalüüsinud ja jõudnud järeldusele, et uppuja päästmine on endiselt uppuja enda asi. Mul on terviseärevus ehk siis üle ühe teema tabab mind äge hüpohondriline atakk, mis teeb teistele nalja ja hiljem mulle endale ka. Paraku lõppes viimane mulle tõsiste tagajärgedega ehk totaalsest ülemõtlemisest ajukärssamisega, heakene küll, oli veidi põhjust, aga mitte niipalju.

Positiivne on see, et minu digiloost vaatab vastu 19 sündmust viimase kuu aja jooksul ja mul pole kümne aastaga ka neid niipalju olnud. Mind pole elus nii palju uuritud ja puuritud ning tagajärg on see, et olen täiesti terve inimene, välja arvatud, et kruvid logisevad.

Algas kogu kamm silmapõletikuga (mis oli tõsine asi nagu hiljem selgus) ja junniga meelekohal, mis ei olnud tõsine asi nagu kahtlustati, aga see ootamise jant. Oli veel mingi teema, mille suhtes soovitati mitte muretseda, aga kui inimene juba on kord mure murdlainetes, siis anna ainult juurde ja lendab.

Lisaks kolimine uude kohta ja seal kolistamine ning kogu see pagana risu ja paremad asjad, mis tuli kas ära visata või ära paigutada. Siiamaani tuleb stress kallale kui mõtlen mingitele asjadele, mida peab kusagile paigutama. Ma ei ole kunagi selles osav olnud, see tüütab, aga no sain hakkama. Avastasin, et minu jaoks on oluliselt kergemaks muutunud asjade ära andmine kasvõi taaskasutusse, sest mulle meeldib, kui midagi korralikku ja kellelgi vajalikku ei lähe raisku.

Selle jahmerdamise peale hakkasid mul unehäired ja ei läinud kaua kuni olin totaalne värisev ja virisev inimvare, kes ärritus iga väiksema asja peale ja kippus nutma. Mina ja nutmine ei käi muidu üldse kokku, seda juhtub üliharva. Suutsin end vaos hoida, aga miskid märgid hakkasid  tunduma veidrad ja otsisin abi ning kohe sain ka.

Vahepeale mahtus hunnik oletatavaid diagnoose nii enda kui esmaabi arsti poolt, ja üheks taoliseks oli refluks. Seepeale tõttas hüpohondrik kohe tõestust otsima ja sai vastavalt tohtrilt pärast mõõganeelamist (nagu jumal küll, mida peab kõike läbi elama kui endale tõbesid külge mõtled) teada, et olukord on vastupidine. Refluks sai iseparaneva ime osaliseks ja hüpohondrikust omakorda hoopis nõelravi patsient, mis ainsana sellisele seisundile hästi mõjub.

Võtame siis asja niimoodi kokku, et ülemõtlemine on saatanast, oma tervist võiks lasta aegajalt lihtsalt kontrollida, sest vanus ka selline juba ja elevanti süüakse jaokaupa, mitte korraga. Viimane on üks ütlemata hea filosoofiline tõdemus kõigi eluvaldkondade kohta.

Tavaline laiskus ehk anna olla ja lase teistel teha

 Vanusega tuleb ilmselt üks hea omadus- enam ei taha kõike ise jõuda ja teha. Vaatad teisi tegemas ja naudid mängu ilu. Enam pole ka seda "edasiviivat" kadedust, et ossa, mis sa seal, ma tahan ka!

Saad aru, et mõnel on rohkem tahtmist, julgust, pealehakkamist ja kogemusi. Lase tal olla, teha, hakata ja julgeda.

Mis ei tähenda, et sa ise ei tee, teed ikka, aga omas tempos, tahtmises ja jõus. Ei pinguta üle, hammustad läbi "patspats, tubli" avaldused ja saadad need Kuu orbiidile. Demagoogia peale naeratad irooniliselt ja mõtled, et ega demagoogil ka lihtne pole, teab küll, et ajab totaalset jama, aga millegipärast ikka ajab.

Tunned rõõmu oma tagasihoidlikest edusammudest ja head meelt teiste saavutustest. Teeme ju kõik maailma paremaks ja mugavamaks elupaigaks. Pole tarvis nii palju asju, teemasid ja pildilolekut, et tunda elusolemist.

Eks sellega kaasneb ka oht, et enam nagu üldse ei viitsi, hoiadki eemale ja tagaplaanile. Praegusel ajal, kus kõik on jube kiire ja infotulv hoomamatu, tähendab see lihtsalt paari vilgatust vähem tähtedevahelises ruumis.

Aastakese kokkuvõte

 Lugesin väga väga naise blogist tema aastakokkuvõtet ja tean, et blogijad neid teevad. Ma pole kunagi ühtegi teinud ja tunne on nagu ohmygossip staaril, et, ohh, mis nüüd mina ja asja.

Aga siin ta on.

Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?

Renoveerisin maja, mis on kohutavalt suur töö. Mõistagi ei teinud ma seda üksi vaid koos oma mehega, kes on meister, ega ta vastu ka ei vaidle.

Korraldasin esinemise bändiga ja saime hakkama.

 Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna kunagi mingeid lubadusi ega tee kaugeid plaane, sest Jumal hakkab selle peale lihtsalt naerma. 

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei. Minu enamik lähedasi (kaasa arvatud ma ise) on sellises vanuses, et sealt enam ei tule või veel ei tule.

Kas keegi su lähedastest suri?

Ei, õnneks mitte. Üks hea tuttav suri, kellest on väga kahju.

Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?

Enam kindlustunnet, sellest on mul pidevalt tohutu puudus.

Mis riike külastasid?

Soomet ja Lätit ning aitas küll. Ma olen niigi palju ringi konnanud.

Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei ole nagu midagi taolist mäletada, kogu aasta oli üks trill ja trall, kui üks lõppes, algas teine ja vastupidi.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Saime oma maja täielikult renoveeritud ja ka aia korda (jah, mina oma väikeste käekestega toimetasin seal).

Mis oli su suurim läbikukkumine?

Väga vabandan, aga ma nüüd targutan. Ma ei defineeri end läbi kukkumiste. Las need olla, ma olen ju ka kõigest inimene. Üks asi oli- ussitasin ära ühe kitarriloo nii, et õpetaja ütles, et jätame selle nüüd rahule. Algul ma õppisin seda noodist ja kuidagi nii, et suutsin seda käkkida absoluutselt igas taktis ja mida rohkem ma õppisin, seda rohkem läks asi käest. Tehke järele. Nojah.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oi, mul lemmikteema. Ma olen terviseärevik (sel on miski peenem nimi ka). Muidugi ja otse loomulikult, aga kõigest hoolimata olen endiselt elus ja terve.

Möödunud aasta parim ost

Karmoška! Aitäh Revele Kuusalust!

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kõigi nende, kes on inimlikud inimesed. Neid õnneks on.

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ülbete ja enesekesksete olendite oma. Õnneks saab neist eemale hoida.

Kuhu läks enamik su raha?

Vastavalt kõige rohkem auru nõudvale tegevusele- majakraam ja ehitusmaterjalid ning ehitustööd.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

See, et ma olen suuteline arenema mingis tegevuses täiesti korralikult kui sellele aega pühendan :)

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2025 meenutama?

Minu muusikakuulamisega on alati olnud asotsiaalsed lood, sest see kraam on väga rändom ja samas kindlalt mulle meele järgi, teistele ei pruugi üldse meeldida. Aga see siin on hea avastus.

https://www.youtube.com/watch?v=66quTi26YLY 

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa õnnelikum või kurvem? 

Minu meeleolud on alati väga vahelduvad ja kindlat seisundit ei eksisteeri.

kõhnem või paksem?

Paksem.

Vaesem või rikkam?

Rikkam, alati.

Mida soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ennast vähem saboteerinud.

Mida soovid, et oleksid vähem teinud?

Vt. eelmist vastust.

Kas sa armusid sel aastal?

Klassikalises mõistes mitte. Aga nii mõnigi hetk ja kogemus oli armastusväärne.

Lemmiksari, telesaade?

Ma ei vaata enam aastaid telekat, aga Pulss on alati väga hea vaatamine ja sealt õpib soomekeelseid meditsiinitermineid.

Kas vihkad täna kedagi?

Jumalapärast, ei. See on väga palju ressurssi nõudev tegevus, mis eelkõige hävitab ennast. Milleks?

Parim raamat, mida lugesid?

Lugemisega on kehvasti, aga "Huvitavat keemiast" oli täitsa põnev, oleks seda kooli ajal lugenud, kindlasti oleks ka keemia palju arusaadavam ja põnevam olnud.

Suurim muusikaline avastus?

Noodist on võimalik mängida, on.

Mida tahtsid ja said?

Ilusa kodu. No mul oli enne ka ilus, aga praegu on uus ja ilus.

Selle aasta parim film?

Jään vastuse võlgu, sest mõne korra ma küll kinos käisin, aga parimat ei tule meelde. 

Mida tegid oma sünnipäeval?

Tellisin 5 kg sefiiritordi ja ülejäänud päeva tegelesin selle sisse söötmisega erinevatele inimestele. Mulle tehti kaunis disainerkaart, millele kirjutasin endale pühendatud luuletuse. Õhtul kutsusin külla oma andeka sõbranna ja ta siis mängis kõiki lugusid, mida iganes raadiost tuli või mida talle öeldi, et palun!

Mis on see üks asi mis oleks teinud aasta paremaks?

Suutlikkus hoida enam emotsionaalset tasakaalu ja mitte iga väljakutse puhul üle mõelda. Aga ma jätkuvalt tegelen sellega ja jäängi terve elu tegelema.

Mis hoidis mõistuse juures?

Ilmselt minu mõistus ise ja toetavad inimesed. Ja keegi/miski veel. Aitäh!

Parim uus tutvus?

Mõned inimesed muusikaseltskonnast. Kindlasti.

Elu õppetund?

Oma hirmu ei pea kartma, see on kõigest hirm. Mis sellest, et hirmus.

Aasta parim kingitus?

Mitte midagi materiaalset. Et olen tulnud asjadest läbi ja välja. Elu ise.

Aasta meeldivaim üllatus?

Neid on olnud mitmeid. Head sõnad inimestelt. Tänulikkus, et sain ka kellelegi olla abiks.

Aasta rõivaese

Riina tehtud riided (LukaBy Vabrik). Mõnusad ja hästi istuvad. Igaühele oma ihurätsep!

Aasta avastus

Suudan hoida planku 3 minutit

Aasta kahetsus

Pole siin kahjatseda midagi

Lõbus silmahaige ja veider detsember

 Mulle ei meeldi haigused, aga siiski sain endale ühe huvitava silmahäda detsembri algul krae vahele. Kuid olen juba tundnud, et miski on jama ja see jama lõi nüüd välja. Algas salakavalalt, nagu läheks asi kohe üle ja siis pani mõne päeva pärast korraliku laksu. Silm punane peas, hull valu ja valgustundlikkus. Ja minul vaja teha arvuti taga tööd ja puha. Panin siis hõbepaberi selle silma ette ja apteegitilku, sain töökaaslastelt hüüdnimeks Dracula-Hõbesilm. Mõtsin, et äkki on kuiv silm ja kuna viimasel ajal on tolmuses keskkonnas tehtud tööd, diagnoosisin endal sarvkesta miski. 

Perearstile ma telefoni teel seletasin konteksti ära ja ta arvas sedasama, et on selline asi ja pangu ma tilku. Mõtlesin küll emosse ka minna, aga ei läinud ja nüüd tean, et oleksin pidanud. Õnneks jätkus mul niipalju oidu, et panin endale silmaarstile aja (tasulisele) ja sain nädala pärast õige diagnoosi ja ravi. Immuunpõletik, säh sulle! 70% ulatuses selle põhjust ei leitagi.

Õnneks jäädavaid kahjustusi ei tekkinud, aga ravi kulgeb edasi ja arst ütles, et kui veel selline jama tuleb, kohe alustaks raviga ja läheks erakorralisse. 

Peale selle jandi on veel segaseid ja lõpetamata asju, mis ei sõltugi minust. Aga ma tahan, et kõik oleks korras ja kontrolli all. No ei ole see elu selline, ei ole.

Üks hea tuttav läks teise maailma. Ta oli küll ammu haige, ma polnud temast paar aastat midagi kuulnud ja lõpus ta enam suhelda ei saanudki nagu ühelt sõbralt kuulsin, kes temaga lävis. Ta oli minuvanune ja on kohutavalt kurb, et see andekas ja tagasihoidlik inimene on läinud. Seega, pole edasi- ega tagasilükkamatuid toimetusi, kui teema puudutab inimsuhteid, sest iial ei tea.

Lisaks olen ma miskist seltskonnast välja arvatud, aga mul polekski olnud mahti selle tegevusega siblida ja mul on siiralt hea meel, et neil inimestel on seda aega ja neil läheb isekeskis kenasti. Ega peagi kõigiga kaasa minema, eriti kui sa ei tea, milline on sinu koht seal ja kas sind üldse vaja on.

Kitarriõpetaja andis õppida kaks lugu, millest ma eeldatavasti peaksin jagu saama. See on nii tore harrastus taolisel hapral ajal ja aitab mõtteid mujale viia.

On huvitav teelahkmel seismise tunne. Üks vend läheks paremale, teine vasakule, aga  Ivan-Lollike kuhu? Kindlasti see selgub ja kui sul uksed nina eest kinni põrutatakse, tuleb hakata aknast käima.

Asjade äraviskamine. Ja Kurat.

 Meil toimus vanema maja renoveerimine. Mitte nii, et üks ja teine nurgakene vaid ikka täislaks. Sellega on nii, et kõik, mida pole vaja läinud, visatakse minema, sealhulgas nõukogude mööbel. Mõned valgustid jäid alles, mitmed nõud ja raamatud ka. Palju läks vanapaberisse, sealhulgas ENED ja ENEKESED. Kes neid ikka enam loeb kui on AI ja Google.

Klaverist sai head pliidihakatust. Muusikud ilmselt tahaksid mind maha lüüa (see poleks esimene kord), aga oli taastamiskõlbmatu ja mitteliigutatav, seega võeti kohapeal juppideks ja läks algkasutusse.

Enamiku tööde käigus saadud puidu taaskasutasime, osa, mis mädand, läks kütteks.

Kui mõelda, siis neid sorteerimise ja viskamise ringe on teisi ka olnud. Üks, mis aastate eest, viis ära Kuradi. Kurat oli minu lapsepõlves austamisväärt objekt, kes saabus majapidamisse Leedust. Ta oli mustjaspruun, toekate sarvedega ja hoidis käes savist viinapudelit. Kõhu all oli tal avaus, kuhu pandi pahad lapsed. Nii mulle öeldi ja otsisin iga võimalust, kuidas Kuradit elimineerida, aga ta saatan oli visa ja ei läinud katki.

Ja siis, mingi mööbeldamise käigus kukkus ta maha ja läks katki. Kurat, küll oli kahju. Praegu vaataks heameelega, kuidas ta kusagil kapinurgal troonib, hoiab oma kallist viinapudelit ja kõhus pahasid lapsi.

Miks kirjanik tapab oma tegelasi?

 Ma olen elus vist mõned raamatuarvustused kirjutanud. See, mis nüüd tuleb, on lühike ja õnnetu.

Sorteerisin eile oma kunagist lugemisvara, lasteraamatuid. Leidsin üles Viplala ja Krabati. Ja sattusin Henryk Sienkiewiczi (jah, kirjutasin õigesti) "Moosekant Janko" otsa. Raamat on õhuke, värviline, armsate illustratsioonidega (kunstnik Kelli Kagovere) ja sisult sõna otseses mõttes kurb, kirjutatud Poola ühe suurima kirjaniku poolt, kellelt tuli harilikult mahukaid ajaloolisi romaane.

Lühidalt jutustab raamat vaesesse perre sündinud muusikuandega poisikesest Jan-Jankost, kelle ilmaletulek maailma oli raske, kes oli kaua haige ja kui sai tervemaks, huvitus helidest, mida ta ümberringi kuulis. Töö tegemiseks oli ta liiga "laisk", noh ilmselt ei jaksanud ka, aga kes seal poolfeodaalses Poolas või mujalgi tol ajal sellest hoolis. Peksa sai ta kõvasti, olles pidevalt "sinisekirju", värises ahju taga külmast ja sõi toorest  porgandit mitte vitamiinide saamiseks vaid muud ei olnudki.

Janko käis külapidusid vaatamas, seal mängiti viiulit ja kontrabassi, mis poisile väga meeldis ja kust öövaht teda pidevalt koju kihutas. Tegi endale pajupilli ning katuselaastudest ja hobusejõhvidest viiuli, mis muidugi ei saanud päris viiulile lähedalegi.

Saatuslikuks sai talle unelm päris viiulit kordki puudutada. Ta hiilis öösel mõisa ja avastati ning anti varguses kahtlustatavana  kohalikule keretäietäideviijale nüpeldada. Seda ta paraku üle ei elanud.

Mõtlen, et pagana Sienkiewicz (küll on hirmus nimi kirjutada ja poolakaid teades, ka hääldada).  Oli tal tarvis see poiss ära mõrvata. Oleks võinud lasta tal mustlastega ära karata või siis ehk mõni rikas aadlik oleks tema annet märganud...

Kirjanik teab, et ninnu-nännu lõpp ei ärata tähelepanu ja pane inimesi mõtlema. Päriselus ongi asjad jõhkrad ja lõpevad haruharva hästi.

Raamat lõpeb stseeniga, kui Itaaliast naasevad härrased kiidavad sealseid muusikuid, et küll on andekad.

Oma riigi potentsiaali saatus ei koti kedagi, üks selline Janko ees või taga (ja Janko kohal kahisesid kased...)

Kurb, raisk, kui kurb!

Kebabiliha, Aperol ja maakera üldine allakäik

Käisin eile vabaõhukontserdil, kuid mitte sellest ei taha ma vesta, sest kontsert oli ok. Teinekord on kuuseis halb või mis selle ilmaga lahti on, aga üritusel oli õnnetus kogeda kahte järjestikust toiduämbrit.

Kõigepealt Aperol-Spritz ja kes sellise asja leiutas. Kui sa ei tea millega tegu, siis lähed õndsas teadmises ja tellid endale Aperol-Spritzi. Sest oled kuulnud ja kõik ju joovad. Ja siis avastad, et see ei kõlba üldse ja mitte kusagile. Herilasel, kes seda koos sinuga manustada püüab, on sama arvamus, sest ta lendab solvunud pininal minema. Google annab teada, et see sisaldab emajuurt, rabarberit ja miskit peene nimega põhjamaalasele tundmata ainet. Olgem edaspidi taoliste segude suhtes kahtlustavad, sest põhjust on. Ja mis teil viga on, itaallased, et sellist jampsi maailmale pakute? Ah, et ainult turistidele?

Ma tõesti ei teadnud, et on olemas selline kulinaarne õudus nagu kebabiliha, mis antud juhul koosnes kanakondipurust, sulgedest ja kõigest sellest, mis seedetegevusest üle jääb. Välimus ei olnud tal ka õige ja esimene suutäis tõestas kõike eelpoolkirjeldatut. Müüs seda türklase välimusega onu, kes pidi asjale usaldusväärsust lisama või olid nad ka tema saapaviksiga sisse määrinud. Minust see asi prügikasti kõige täiega läks ja kui nüüd mõelda näljahädadele ja kõigele muule, siis olen ilmselt rikutud mõtlemisega. Ja Jürgen Ligi ning paksud eestlased, eks ole. Praegu on üldse palju teemasid, mille üle isegi minutaoline rahumeelne kõigesööjast maksumaksja protestima kipub.