Mulle ei meeldi haigused, aga siiski sain endale ühe huvitava silmahäda detsembri algul krae vahele. Kuid olen juba tundnud, et miski on jama ja see jama lõi nüüd välja. Algas salakavalalt, nagu läheks asi kohe üle ja siis pani mõne päeva pärast korraliku laksu. Silm punane peas, hull valu ja valgustundlikkus. Ja minul vaja teha arvuti taga tööd ja puha. Panin siis hõbepaberi selle silma ette ja apteegitilku, sain töökaaslastelt hüüdnimeks Dracula-Hõbesilm. Mõtsin, et äkki on kuiv silm ja kuna viimasel ajal on tolmuses keskkonnas tehtud tööd, diagnoosisin endal sarvkesta miski.
Perearstile ma telefoni teel seletasin konteksti ära ja ta arvas sedasama, et on selline asi ja pangu ma tilku. Mõtlesin küll emosse ka minna, aga ei läinud ja nüüd tean, et oleksin pidanud. Õnneks jätkus mul niipalju oidu, et panin endale silmaarstile aja (tasulisele) ja sain nädala pärast õige diagnoosi ja ravi. Immuunpõletik, säh sulle! 70% ulatuses selle põhjust ei leitagi.
Õnneks jäädavaid kahjustusi ei tekkinud, aga ravi kulgeb edasi ja arst ütles, et kui veel selline jama tuleb, kohe alustaks raviga ja läheks erakorralisse.
Peale selle jandi on veel segaseid ja lõpetamata asju, mis ei sõltugi minust. Aga ma tahan, et kõik oleks korras ja kontrolli all. No ei ole see elu selline, ei ole.
Üks hea tuttav läks teise maailma. Ta oli küll ammu haige, ma polnud temast paar aastat midagi kuulnud ja lõpus ta enam suhelda ei saanudki nagu ühelt sõbralt kuulsin, kes temaga lävis. Ta oli minuvanune ja on kohutavalt kurb, et see andekas ja tagasihoidlik inimene on läinud. Seega, pole edasi- ega tagasilükkamatuid toimetusi, kui teema puudutab inimsuhteid, sest iial ei tea.
Lisaks olen ma miskist seltskonnast välja arvatud, aga mul polekski olnud mahti selle tegevusega siblida ja mul on siiralt hea meel, et neil inimestel on seda aega ja neil läheb isekeskis kenasti. Ega peagi kõigiga kaasa minema, eriti kui sa ei tea, milline on sinu koht seal ja kas sind üldse vaja on.
Kitarriõpetaja andis õppida kaks lugu, millest ma eeldatavasti peaksin jagu saama. See on nii tore harrastus taolisel hapral ajal ja aitab mõtteid mujale viia.
On huvitav teelahkmel seismise tunne. Üks vend läheks paremale, teine vasakule, aga Ivan-Lollike kuhu? Kindlasti see selgub ja kui sul uksed nina eest kinni põrutatakse, tuleb hakata aknast käima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar