Nii, mis meil siis vahepeal on juhtunud? Mõni sõber on ära surnud ja sel suvel minu hea õpetaja, kes oli vaid mõni aasta vanem. Meestele on viiekümnendate algus millegipärast ohtlik iga, edaspidi nagu läheb kergemaks.
Koroonast on kõigil nagunii kõrini ja fakt, et sattusin just samal rahukevadel hiina keelt õppima, selline kokkusattumus juhtub vähestega. Ja väänasin oma parema jala trennis nii korralikult välja, et igasuguse kõva koormusega sellele on nüüd eluks ajaks aamen.
Sel laupäeval on meil Lihulas äsinemine, kohalikus Aleksandri kõrtsis. Ukerdajate gängil, mängime ukulelesid ja mina siis paar lugu kidra peal ka, mille ma rumala peaga täpselt aasta tagasi tellisin. Tuli kohale, mind polnud kodus ja mehele ütlesin, et on boamadu seal kastis, mõne tunni pärast on toita tarvis. Ta igaks juhuks ei võtnud seda kasti lahti.
Ma elan kortermajas ja minu naabrus ei ole mõnus. Muidugi ma hakkasin seda instrumenti proovima ja see teeb rohkem müra kui ukulele. Vahepeal ma soetasin endale ka karmoška, samuti lolli peaga. Neil pillidel on see häda, et kipuvad sigima. Ja viie aasta eest ei osanud ma ühtegi mängida, no ega praegu ka ei oska.
Karmoškast niipalju, et see on jube defitsiit ja pool Eestimaad on sellest vahkvaimustuses. Mul õnnestus see hankida tänu tuttavale muusikule, kes teadis, et ma seda otsin. Meil on ülihea õpetaja ka, Raido Koppel. Kui on hea õpetaja, on ka hea õppida.
Käisin pühapäeval Ira juures, keda ma polnud aastaid näinud. Ira on viiuliõpetaja. Ei, viiulit mina õppima ei hakka, ärgu inimesed peljaku. Ira on ka kunagi kitarri õppinud ja tahab endale uue kidra osta, aitasin tal Saksast seda tellida ja sain temalt mõned harjutused ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar