Testblogi

Mulle meeldib kirjutada, seega otsustasin proovida ka blogi. Õnneks ei kannata grafomaania all, millega vaeseid lugejaid võiks lõpmatuseni kiusata, lihtsalt selleks, et ilukirjutamine ei ununeks ja ei hakkaks tootma jubedat kantseliiti, mille suhtes mul on tugev kalduvus, küll see peagi avaldub.
Tegelikult olen igav inimene ja minu õnnetutest ja õnnelikest armumistest siit lugeda ei saa. Samuti ei kirjuta ma, kui miski pekkis on, sest see on minu pekk.
Kuna teemasid jagub tohutult, on tõsine probleem midagi konstruktiivset kirjutada. Võibolla ehk mõni, mis eriliselt torgib. Mind torgib praegu üks.
Ühes hiljutises vestlusringis arutati, et kui inimesele anda uus auto ja paarkümmend alluvat, kas ta oleks siis õnnelik? Auto on muidugi tore asi, aga paarkümmend alluvat? Sesmõttes, et inimesed on toredad küll, aga... neid alluvatena omada? See on ju töine suhe ja et tunned kellegi üle võimu, ei ole tõeline õnne põhjus. Töö võib meeldida või mitte meeldida ja alluvate ees on igal juhul vastutus. Kui töö meeldib, ka see on ju õnn, sest kui pead käima täiskohaga tööl, mis sulle ei meeldi, hakkab see peagi ajudele. Point võib ka selles olla, kui tööl kõik sujub, siis oled õnnelik? Tegelikult läheb see peagi mööda, mis on ka elu juurde kuuluv nähtus ja siis mõtled, et miks ma seda tööd üldse teen, nii see mõttegraafik siis kulgeb, kui rütmihäiretega kardiogramm.
Ohtlik on ka end oma töö kaudu määratleda, st. mina = minu töö. Soovitan sellest hoiduda, sest kui läbi põlete, on eriliselt kalts tunne. Võtke hobisid lisaks niipalju, kui võimalik.
Mina olen oma töökohal tegutsenud üle kahekümne aasta. N. ajal öeldi, kes üle viie aasta, see on patrioot ja kes üle kümne, idioot. Kas olen nüüd neljakordne patrioot ja/või kahekordne idioot?
Eks ma arutlen ka edaspidi täieliku õnne võimalikkuse üle.