Eelmine postitus minu mäletamist mööda oli ära suremisest, vigastustest ja minu olematust pillimänguoskusest. Selle viimasega pole midagi paremaks muutunud ja vahepeal jäin ma oma viimasest vanemast kah ilma, eelmine lahkus juba aastakümneid tagasi.
Praegu on mul kauplemisfaas, nii elus kui tööl.
Tore hetk oli ka, kui ülikoolist tuli sõnum, et olen kursuse kenasti sooritanud, aga mul oli üks töö tegemata. Suurem kiire tuleb alati mööda lasta. Ma õpin mikrokraadis riskijuhtimist ja viimasega on iga jumala päev tööl ja puhkehetkel tegemist. Vähemalt on erinevatel väljakutsetel nüüd kenad, teadusest kantud nimed.
Ja pillimängust niipalju, et sain basskitarri proovida. See juhtus ühel koolitusel, kuhu mind kutsus Gren Pärnu kliendihaldur Tiina. Meid juhendas Olavi Kõrre ja nooti ei pidanud eelnevalt tundma, õppeprotsessi aluseks olid erinevad värvid. Oli huvitav kogemus ja hakkasin juba vaatama basskitarre, aga sain veel pidama. Naabrid meenusid. Sellest koolitusest oli mul pöial mõni päev hell, sest ma kasutasin seda fretboardil, tegelikult on eestikeelne vaste ka olemas- sõrmlaud, sõrmede asemel, tundus nagu kindlam. Mul on väikesed käed ja olen terve elu pidanud seetõttu purgikaasi hammastega keerama. No tegelikult mitte, aga sinna kuhu teised vaevata ulatuvad, olen mina täiesti lootusetu juhtum.
Selle kidramänguga seoses ka, põdesin, et äkki ma ei saa hakkama. Just, et käed jne. Aga lugesin siis Internetti, seda kõiketeadjat ja no seal oli lugu mustlasmuusikust, kes kaotas tulekahjus pooled sõrmed ja mängis ikka samahästi edasi, pärast mõningat kohanemist. Mida mina siis virisen, mul on kõik alles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar