Kui juba, siis juba

 Eelmine postitus minu mäletamist  mööda oli ära suremisest, vigastustest ja minu olematust pillimänguoskusest. Selle viimasega pole midagi paremaks muutunud ja vahepeal jäin ma oma viimasest vanemast kah ilma, eelmine lahkus juba aastakümneid tagasi.

Praegu on mul kauplemisfaas, nii elus kui tööl. 

Tore hetk oli ka, kui ülikoolist tuli sõnum, et olen kursuse kenasti sooritanud, aga mul oli üks töö tegemata. Suurem kiire tuleb alati mööda lasta. Ma õpin mikrokraadis riskijuhtimist ja viimasega on iga jumala päev tööl ja puhkehetkel tegemist. Vähemalt on erinevatel väljakutsetel nüüd kenad, teadusest kantud nimed.

Ja pillimängust niipalju, et sain basskitarri proovida. See juhtus ühel koolitusel, kuhu mind kutsus Gren Pärnu kliendihaldur Tiina. Meid juhendas Olavi Kõrre ja nooti ei pidanud eelnevalt tundma, õppeprotsessi aluseks olid erinevad värvid. Oli huvitav kogemus ja hakkasin juba vaatama basskitarre, aga sain veel pidama. Naabrid meenusid. Sellest koolitusest oli mul pöial mõni päev hell, sest ma kasutasin seda fretboardil, tegelikult on eestikeelne vaste ka olemas- sõrmlaud, sõrmede asemel, tundus nagu kindlam. Mul on  väikesed käed ja olen terve elu pidanud seetõttu purgikaasi hammastega keerama. No tegelikult mitte, aga sinna kuhu teised vaevata ulatuvad, olen mina täiesti lootusetu juhtum.

Selle kidramänguga seoses ka, põdesin, et äkki ma ei saa hakkama. Just, et käed jne. Aga lugesin siis Internetti, seda kõiketeadjat ja no seal oli lugu mustlasmuusikust, kes kaotas tulekahjus pooled sõrmed ja mängis ikka samahästi edasi, pärast mõningat kohanemist. Mida mina siis virisen, mul on kõik alles.

Peaaegu neli aastat hiljem

Nii, mis meil siis vahepeal on juhtunud? Mõni sõber on ära surnud ja sel suvel minu hea õpetaja, kes oli vaid mõni aasta vanem. Meestele on viiekümnendate algus millegipärast ohtlik iga, edaspidi nagu läheb kergemaks.

Koroonast on kõigil nagunii kõrini ja fakt, et sattusin just samal rahukevadel hiina keelt õppima, selline kokkusattumus juhtub vähestega. Ja väänasin oma parema jala trennis nii korralikult välja, et igasuguse kõva koormusega sellele on nüüd eluks ajaks aamen.

Sel laupäeval on meil Lihulas äsinemine, kohalikus Aleksandri kõrtsis. Ukerdajate gängil, mängime ukulelesid ja mina siis paar lugu kidra peal ka, mille ma rumala peaga täpselt aasta tagasi tellisin. Tuli kohale, mind polnud kodus ja mehele ütlesin, et on boamadu seal kastis, mõne tunni pärast on toita tarvis. Ta igaks juhuks ei võtnud seda kasti lahti.

Ma elan kortermajas ja minu naabrus ei ole mõnus. Muidugi ma hakkasin seda instrumenti proovima ja see teeb rohkem müra kui ukulele. Vahepeal ma soetasin endale ka karmoška, samuti lolli peaga. Neil pillidel on see häda, et kipuvad sigima. Ja viie aasta eest ei osanud ma ühtegi mängida, no ega praegu ka ei oska.

Karmoškast niipalju, et see on jube defitsiit ja pool Eestimaad on sellest vahkvaimustuses. Mul õnnestus see hankida tänu tuttavale muusikule, kes teadis, et ma seda otsin. Meil on ülihea õpetaja ka, Raido Koppel. Kui on hea õpetaja, on ka hea õppida.

Käisin pühapäeval Ira juures, keda ma polnud aastaid näinud. Ira on viiuliõpetaja. Ei, viiulit mina õppima ei hakka, ärgu inimesed peljaku. Ira on ka kunagi kitarri õppinud ja tahab endale uue kidra osta, aitasin tal Saksast seda tellida ja sain temalt mõned harjutused ka.