Olen end piisavalt psühhoanalüüsinud ja jõudnud järeldusele, et uppuja päästmine on endiselt uppuja enda asi. Mul on terviseärevus ehk siis üle ühe teema tabab mind äge hüpohondriline atakk, mis teeb teistele nalja ja hiljem mulle endale ka. Paraku lõppes viimane mulle tõsiste tagajärgedega ehk totaalsest ülemõtlemisest ajukärssamisega, heakene küll, oli veidi põhjust, aga mitte niipalju.
Positiivne on see, et minu digiloost vaatab vastu 19 sündmust viimase kuu aja jooksul ja mul pole kümne aastaga ka neid niipalju olnud. Mind pole elus nii palju uuritud ja puuritud ning tagajärg on see, et olen täiesti terve inimene, välja arvatud, et kruvid logisevad.
Algas kogu kamm silmapõletikuga (mis oli tõsine asi nagu hiljem selgus) ja junniga meelekohal, mis ei olnud tõsine asi nagu kahtlustati, aga see ootamise jant. Oli veel mingi teema, mille suhtes soovitati mitte muretseda, aga kui inimene juba on kord mure murdlainetes, siis anna ainult juurde ja lendab.
Lisaks kolimine uude kohta ja seal kolistamine ning kogu see pagana risu ja paremad asjad, mis tuli kas ära visata või ära paigutada. Siiamaani tuleb stress kallale kui mõtlen mingitele asjadele, mida peab kusagile paigutama. Ma ei ole kunagi selles osav olnud, see tüütab, aga no sain hakkama. Avastasin, et minu jaoks on oluliselt kergemaks muutunud asjade ära andmine kasvõi taaskasutusse, sest mulle meeldib, kui midagi korralikku ja kellelgi vajalikku ei lähe raisku.
Selle jahmerdamise peale hakkasid mul unehäired ja ei läinud kaua kuni olin totaalne värisev ja virisev inimvare, kes ärritus iga väiksema asja peale ja kippus nutma. Mina ja nutmine ei käi muidu üldse kokku, seda juhtub üliharva. Suutsin end vaos hoida, aga miskid märgid hakkasid tunduma veidrad ja otsisin abi ning kohe sain ka.
Vahepeale mahtus hunnik oletatavaid diagnoose nii enda kui esmaabi arsti poolt, ja üheks taoliseks oli refluks. Seepeale tõttas hüpohondrik kohe tõestust otsima ja sai vastavalt tohtrilt pärast mõõganeelamist (nagu jumal küll, mida peab kõike läbi elama kui endale tõbesid külge mõtled) teada, et olukord on vastupidine. Refluks sai iseparaneva ime osaliseks ja hüpohondrikust omakorda hoopis nõelravi patsient, mis ainsana sellisele seisundile hästi mõjub.
Võtame siis asja niimoodi kokku, et ülemõtlemine on saatanast, oma tervist võiks lasta aegajalt lihtsalt kontrollida, sest vanus ka selline juba ja elevanti süüakse jaokaupa, mitte korraga. Viimane on üks ütlemata hea filosoofiline tõdemus kõigi eluvaldkondade kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar