Ilma traumadeta, palun!

 Juba see, et ma kirjutan kaks postitust ühe päeva jooksul, on ausalt öeldes veider.

Käisin täna Pärnu Muusikakooli 80- ndale aastapäevale pühendatud juubelil. Ma kunagi õppisin ka seal, enne kui mind välja visati. Minu õpetajad vabanesid  teismelisest, kes vedas seanahka ja võltsis koolitunnistusi, viimases otsas ei käinud enam kohal ka. Olen ikka mõelnud, et õpetajad ju annavad oma maksimumi ja mõni ei saa sellest üldse aru. Ei ole heaks põhjuseks minu hälbinud käitumisele ka minu vanemate sassis pereelu, mille kraesse ma nii mõndagi olen ajama kippunud.

Seega- ei mingeid traumasid, peale nende, mis on puhtalt enda tekitatud. Ma ei mõtle küll siin teiste inimolendite poolt väärkohtlemisest kellelegi tekitatuid, nendega on hoopis teine lugu. Aga see konkreetne muusikakoolist väljalendamise lugu oli puhtalt minu enda asi, kõik see teema, mis oli selle taga ja keegi teine selles ei osalenud. Olen neile õpetajatele tänulik, nad on head õpetajad ja olgem ausad, midagi ma sealt ka õppisin, mille võrra mul nüüd ikkagi kergem on.

Ei mingit hala. 

Kontsert oli vahva. Pärast kahetunnist esimest otsa tuli 45 minutit vaheaega, tordisöömise ja erinevates kohtades musitseerimistega. Kuna ma ei saanud oma tolle ürituse tugiisiku Tiinaga kuidagi kontakti (kes, vaeseke, ei teadnudki, et olen ta tugiisikuks valinud), siis ma lasin jalga. Tiina on selle kooli vilistlane (loe: insaider) ja hängis rõõmsalt kusagil ning minust ta sinna hängima jäi.

Too much culture can kill you anytime!

T-särgi töötuba

  Käisime eile trenni naiskadega Pärnus, Black Giraffe nimelises ettevõttes t-särke disainimas. Ürituse idee autor oli meie armas treener Liisu, kes pakkus välja ühise meelelahutuse uue aasta alguse tähistamiseks. Päev varem oli sealsamas särke kujundanud üks arstide seltskond, nii et igati tõhus meelelahutus.

Kõigepealt valisime välja kavandid ja neid sai panna kokku mitmest detailist. Sellega oli paras tegu, sest neid oli palju ja soove-mõtteid igasuguseid ja vali siis sobiv, eks ole. Viimaks olid need kõigil välja valitud ja usin nokitsemine käis juba siin ja seal. Kes tegi detailsemaid asju, need said ikka hulga vaeva näha. Tekste sai ka vastavalt oma soovile kohandada, näiteks Riina, kellele meeldis hoopis sõnum "Mulle meeldivad inimesed" algse "Mulle ei meeldi inimesed", asemel ja selle ta lõpuks oma särgile ka pressis.

Hanna ja Liis olid valinud "sasipea" kujunduse ja nokitsesid hulga aega. Mina vaatasin, et saaksin lihtsamini hakkama, võtsin esiküljele ühe peenikese kaelaga kirjaku ja taha teksti "You are amazing! Remember that!"

Tulemus oli kõigile rahuldust pakkuv ja pärast tegusat õhtut suundusime restorani "Hoov", kus lasime hea maitsta sealsetel huvitavatel roogadel. Meeldisid nii toidud kui sisekujundus ja ka personal oli sõbralik, seega soovitamist väärt koht.

Ära minnes ei leidnud mina välisust kuidagi üles. Vaatan koridoris riidekappi, ei ole see. Kokkade ruumi ei tikkunud, astusin sammukese tagasi ja seal ta oligi!

P.S. Pildid näpistasin meie grupiliikmetelt, loodan, et nad ei pahanda :)