Vanusega tuleb ilmselt üks hea omadus- enam ei taha kõike ise jõuda ja teha. Vaatad teisi tegemas ja naudid mängu ilu. Enam pole ka seda "edasiviivat" kadedust, et ossa, mis sa seal, ma tahan ka!
Saad aru, et mõnel on rohkem tahtmist, julgust, pealehakkamist ja kogemusi. Lase tal olla, teha, hakata ja julgeda.
Mis ei tähenda, et sa ise ei tee, teed ikka, aga omas tempos, tahtmises ja jõus. Ei pinguta üle, hammustad läbi "patspats, tubli" avaldused ja saadad need Kuu orbiidile. Demagoogia peale naeratad irooniliselt ja mõtled, et ega demagoogil ka lihtne pole, teab küll, et ajab totaalset jama, aga millegipärast ikka ajab.
Tunned rõõmu oma tagasihoidlikest edusammudest ja head meelt teiste saavutustest. Teeme ju kõik maailma paremaks ja mugavamaks elupaigaks. Pole tarvis nii palju asju, teemasid ja pildilolekut, et tunda elusolemist.
Eks sellega kaasneb ka oht, et enam nagu üldse ei viitsi, hoiadki eemale ja tagaplaanile. Praegusel ajal, kus kõik on jube kiire ja infotulv hoomamatu, tähendab see lihtsalt paari vilgatust vähem tähtedevahelises ruumis.
