Meil toimus vanema maja renoveerimine. Mitte nii, et üks ja teine nurgakene vaid ikka täislaks. Sellega on nii, et kõik, mida pole vaja läinud, visatakse minema, sealhulgas nõukogude mööbel. Mõned valgustid jäid alles, mitmed nõud ja raamatud ka. Palju läks vanapaberisse, sealhulgas ENED ja ENEKESED. Kes neid ikka enam loeb kui on AI ja Google.
Klaverist sai head pliidihakatust. Muusikud ilmselt tahaksid mind maha lüüa (see poleks esimene kord), aga oli taastamiskõlbmatu ja mitteliigutatav, seega võeti kohapeal juppideks ja läks algkasutusse.
Enamiku tööde käigus saadud puidu taaskasutasime, osa, mis mädand, läks kütteks.
Kui mõelda, siis neid sorteerimise ja viskamise ringe on teisi ka olnud. Üks, mis aastate eest, viis ära Kuradi. Kurat oli minu lapsepõlves austamisväärt objekt, kes saabus majapidamisse Leedust. Ta oli mustjaspruun, toekate sarvedega ja hoidis käes savist viinapudelit. Kõhu all oli tal avaus, kuhu pandi pahad lapsed. Nii mulle öeldi ja otsisin iga võimalust, kuidas Kuradit elimineerida, aga ta saatan oli visa ja ei läinud katki.
Ja siis, mingi mööbeldamise käigus kukkus ta maha ja läks katki. Kurat, küll oli kahju. Praegu vaataks heameelega, kuidas ta kusagil kapinurgal troonib, hoiab oma kallist viinapudelit ja kõhus pahasid lapsi.
