Vaatan mina, et olen olnud blogijana mitteproduktiivne. Kuna neid postitusi nagunii keegi kunagi peale minu enda ei loe, pole sel mingit tähtsust. Vahepeal on nagunii väga palju toimunud ja kes see ikka viitsib sellest kirjutada ja seda lugeda, eks ole.
Mul on nüüd kitarriõpetaja, sest ma ei taha terve elu teha plinn ja plänn. Seda ma enda puhul kahtlustasin ja õpetaja valik oli väga õige. Võid ise õppida, aga ise kipud ülejala laskma ja keskenduma millelegi, mis tuleb pärast tehniliste oskuste omandamist. Kui neid ei ole, siis jääd kusagile kinni ja edasi ei liigu.
Ma olen teinud mõned luuletuste taustad enda ja sõprade luuletustele. Unistuseks on, et ma teen kunagi päris oma väikese kontserdi. Teistega ma olen koos mänginud küll ja see on olnud tore. Meie seltskonnas on ka muusikuid, mina seda ei ole, aga hobi korras on ka tore taolisi asju teha.
Lapsena kogesin selles vallas läbikukkumist ja arvasin, et ilmselt pole minu jaoks. Tegelikult oli küll, sest ma ise väga soovisin sellega tegeleda, aga elus tuli ette teemasid, mis paraku selle soovi tahaplaanile lükkasid, ja siiski oli see kusagil olemas ja hakkas erinevate väljendusviiside kaudu end ilmutama. Selle eest olen tänulik, et see miski, miks ma kunagi soovisin muusikaga tegeleda, oli alles ja ei kadunud kusagile. Proovin tasakesi kusagile jõuda ja ilmselt jõuan ka.
