Käisime oma pundiga või klubiga või mis see iganes ka on, Virtsus. Me teeme sellesama pundiga ukulelet ka, alustasime vist neli aastat tagasi. Tegelikult on see seltskond hoopis osake luuleklubist, mis sai alguse ca 20 aastat tagasi Mark Soosaare kartulipõllu veeres, tolleaegse Chaplini juures, aga see selleks.
Virtsutama kutsus meid kohalik härrasmees, nimega Aimar, kellega oleme head sõbrad juba kauakaua. Väike pubi oli rahvast täis ja moosekantide kontsentratsioon hirmuäratavalt suur. Ei saanudki aru, kes seda parasjagu polnud. Ja muidugi tahtsid need kõik esineda.
Aimar tegi oma kolmeaastase ukulelefännist lapselapsega eelsoojenduse ja siis läks šõu käima. Meie ka muidugi asjalised, tegime oma laulud ära. Oleks see siis niimoodi lõppenud, aga ei. Õnneks läks varakult koju meie pundi ainumas meesliige ja maestro Papa, keda ma ei oleks tahtnud kuulmas näha, mis järgnes.
Esinema hakkasid kaks meest, kes olid meie üritusele kohaliku kultuurijuhi kutse peale tulnud ja nad tegid seda kordamööda. Mulle meeldis neist enam üks, täpsemini tema laulmine ja see, et ta oskas päriselt ka kitarri mängida. Muidugi oli ka teine esineja täiesti tiptop. Ja ma ujusin tollele tegelasele täiesti avalikult külje alla, millega teenisin ära kohaliku populaarse ülekülanäitsiku pahameele, mida ta ei püüdnudki varjata.
Olen uhkes üksinduses oma kitarriga kodus köögilaua ääres tavaliselt kassi hirmutanud ja mulle turgatas, et vajan hädasti seltskonda. Mul olid varuks mõned laulud, mida ma polnud avalikult teinud, mitte, et üldse oleksin midagi eriti avalikult kunagi teinud. Ja too muusikamees tundus olevat turvaline valik, sest proffe, nagu meie maestro, ma veidi selle koha pealt pelgan ja ega nad ei taha ka mind.
Ütlesin kohe välja, mis mõtted mul on ja ennäe, ei joostudki karjudes minema. Proovisime koos midagi teha ja polnud hullu midagi. Selle käigus sain teada, et mulle ei sobi puki otsas istumine koos kidraga ja et adrenaliin minus käitub ettearvamatult, kuigi seda viimast teadsin ennegi.
Kutsusin ta karmoškasse, kus ka käin, sest kus ma ei käiks, eks ole. Ta oli lapsena akordioni õppinud, nagu rääkis. Ja ta tuli.
Hiljem olen küll mõelnud, et kas mulle lõi piss koos potiga pähe. Kus näen talenti, seal olen plaksti juures ja püüan asjast maksimaalset kasu lõigata. Seda on ennegi juhtunud.
